Jüri Alliku Freudi anatoomiast
Kuigi ma ei pea ennast ortodokseks freudistiks vaid pooldan Freudist edasi arenenud uuemaid suundi oli minu rõõm väga suur, kui kuulsin , et raamatulettidele on jõudnud paks raamat Freudi artiklitega. Kiirustasin raamatut ostma ja mõnuga lugema. Elevust lisas ka teadmine, et kommentaarid on kirjutanud Jüri Allik – mees, kelle vastu mul on suur respekt. Lugemise käigus tajusin, et enam pole võimalik vaikida, et nüüd tuleb ka ise sõna võtta ja arvamus välja öelda. Mis minus, siis sellist ärevust tekitas?
Freudi ei olnud sugugi paksu raamatu jagu – üle poole raamatust moodustasid Prof. Alliku artiklid ning see tekitab esimese küsimuse – miks Alliku raamatul peab kaane peal olema Freud – kas selleks, et suurendada ostuhuvi? Samas sarjas on ilmunud terve rida raamatuid, kuid kuskil pole ma tähele pannud, et autorit pärast siis nii selgelt ja halvustavalt eesti keelde ringi pandaks. Jääb mulje, et Allik pole lugejaid usaldanud – äkki loevad Freudi läbi ja veel meeldib ka? Vägisi tuleb meelde aeg, kus Freudi või mõne muu sellise “kodanliku kultuuri esindaja” artikleid sai ilmutada ainult koos piisavalt pika ajupesuga enne või pärast autorit. Tahaks tõesti teada, missugune moraalne õigustus on väljaandjatel faktile, et nad panid Freudi autorinime alla enamuses Freudi halvustavalt maha tegevad artiklid?? Oleks ju mõistlikum olnud tellida kommentaarid kelleltki, kes tahab näha, mis Freudis tõesti siiamaani huvi pakub. Kes näitaks, kuidas Freudi ideed on edasi arenenud. Praegu on tellitud kommentaarid inimeselt, kes üritab igati tõestada, et see mida te lugesite, on igavene rämps ja vale. Tarbijakaitse seisukohalt peaks see olema ostja petmine. Ma ostan ligi 400 lehekülge Freudi ja saan vähem kui 175 Freudi ning rohkem kui 220 lehekülge Allikut. Nii et tegelikult peaks pool raha tagasi makstama. Kuidas Allikule meeldiks endale kui tema nime all müüdaval raamatul oleks poole kirjutanud keegi teine? Mitte, et Alliku käsitlus huvitav poleks aga see lihtsalt ei sobi kokku. Palju mõislikum oleks olnud need kommentaarid sellisel kujul ilmutada eraldi raamatuna.
Millised on Alliku õigustused sellise kommentaari kirjutamiseks? Ta ütleb, et Freud on talle “intellektuaalne mõistatus”. “Tööde lugemine sünnitab hämmeldust.” “Keegi ei kahtle, et enamikus küsimustes polnud Freudil õigus”. “Psühhoanalüüs tervikuna on pseudoteadus”. Jne. Jne.
Samas on ta sarkasmi taga on aga visa huvi ja vajadus puurida neid mõistatusi. Niisiis saame me selgelt öelda, et ükskõikseks need tööd nüüd küll ei jäta. Pigem peaks tegu olema vihkamisega, et ennast nii palju investeerida. Mida on Freud rääkinud vihkamisest? Nagu tellitud on kohe samas raamatus Freud tõlge “Tungid ja tungisaatused”, kus Freud räägib vihkamisest ja selle seostest armastusega. Ta ütleb, et vihkamise puhul näib määravana vastumeelsussuhe. Ego (kahju, kuid eelistan siiski kasutada terminit “Ego” mitte “Mina”, nagu tõlkes on. Lihtsalt sellepärast, et ei ole ortodoksne freudist ja mõned Freudi terminid on edasi arenenud ning uue ja omaette sisu saanud. Pealegi muutuks olukord keerukaks kui me hakkaksime veel tõlkima Ego-psühholoogiat ja Selfi-psühholoogiat. Ma kardan, et neid mina vorme jääb eesti keeles väheks.) Niisiis: “Ego vihkab, jälestab, jälitab hävitamissihiga kõiki objekte, mis saavad vastumeelsuse allikaks”. Viha põlvneb ärritusttekitava välismaailma tagasitõrjumisest nartsissistliku Ego poolt. Et nii vihata, peab vihkamiseobjekt ikka väga tähtis olema. Me ei saa ju kumbagist lahti – ei sellest, mida me armastame ega sellest, mida vihkame. Me vajame mõlema tungi objekti, et ennast määratleda ja edasi arendada. Võibolla on Alliku vastumeelsuse taga soov kaitsta oma psühholoogi ja teadlase selget maailma? Ilmselt on täppisteadusliku mõtteviisiga harjunud inimestel Freudi mitmevariantsust raske taluda. Ja tõesti, inimpsüühika on äärmiselt mitmeti seletatav ning tavalised teadusereeglid jäävad siin tihti napiks. Ja seda väga lihtsal põhjusel.
Freud on fakti, et inimese käitumine tuleneb igal suvalisel ajamomendil tema isiksuses sel hetkel toimivate jõudude koosmõjust nimetanud dünaamiliseks vaateks. Soovi korral võib seda olukorda võrrelda füüsikalise jõuväljaga, milles muutuva energia koosmõjud annavad muutuvaid tulemusi. Mittedünaamiline teadus ei vaja tungide dialektilist võitlust.
Alates Aristotelese ajast on tuntud 4. liiki põhjuseid: 1)materiaalsed – aine, mis tingib midagi näiteks geneetiliselt määratud raku areng organismiks; 2)toimepõhjused – korrastav impulss, mis liigutab, ehitab jne.(tuul puulatvu painutamas); 3)formaalsed põhjused – kuju, mall, plaan, mille järgi asjad kuju võtavad või neid korraldatakse. 4) lõplik põhjus – toob sisse sihi ja eesmärgi. Viimastega tegeleb teleoloogia. Dünaamiline seletus on võimatu ilma teleoloogilise seisukohata. Muude teaduse objektide puhul saame me rääkida väga selgetest, konkreetsetest põhjustest mingi asja tekkel (näiteks kivi veereb mäest alla, sest talle mõjuvad sellised ja sellised jõud, mida on võimalik määrata). Inimese puhul, aga kes mäest alla jookseb, võib öelda, et tal on siht mäest alla jõuda. Näiteks tahab ta bussi peale jõuda.Kivi puhul me sihtidest rääkida ei saa. Kuid neid sihte inimese tedvuses võib olla mitmeid ja osasid ei pruugi inimene ka tedvustada.Samuti võivad need sihid olla üksteisele vastukäivad. Alates 17. sajandist on loodusteadustes teleoloogiline lähenemisviis põlu all. Kuid inimese käitumist juhivad teleoloogilised põhjused. Tavaline teadus kasutab nähtuste seletamisel ekstraspektiivset lähenemist – väljastpoolt vaatlevat. Psühhoanalüütiline ja dünaamiline vaateviis on rohkem introspektiivse kallakuga. Püütakse vaadata nagu inimese seest – lähtudes inimese sisemistest tunnetest. Freud proovis tõesti seletada inimese käitumise sihte lähtudes loodusteaduslikust mudelist ja see tekitas mitmeid vastuolusid. Samas oleks loogikaviga väita, et subjektiivsete nähtustega (inimese impulssidega) tegelemine muudab ka tegelemise (psühhoanalüüsi) subjektiivseks. On selge, et Freud sai lähtuda ainult talle sel aja hetkel mõjuvatest jõududest. Ta ei olnud tuttav paljude psühholoogia ja füsioloogia hilisemate avastustega. Ka ta enda mõttekäik pidi tegema läbi teatud arengu. Ei saa ju kõike korraga välja mõelda! Seetõttu on lausa kummaline, et Freudile pannakse süüks, et ta loobus mõnedest oma varasematest seisukohtadest. (Ja samas on saanud patuks tema lõppematus paturegistris ka see, et ta mõnedest oma seisukohtadest, nagu näiteks seksuaalsuse teooriast, ei tahtnud loobuda!?)
Ärgem siiski unustagem, et Freud oli inimene nagu iga teinegi – oma neurootiliste tungide ja soovidega nagu paremal juhul me kõik. Loomulikult tunnetas ta valitseva teaduse survet kõiki asju loodusteaduslikult seletada. Paradoksaalselt on Allik kirjutanud vist ka enda kohta käiva lause. “Asjade argisus, millest Freud tavaliselt kirjutab, jätab petliku mulje, et nende asjade seletus on samuti lihtne.”
On tõsi, et Freud ei leiutanud vabade assotsiatsioonide meetodit, alateadvusest ei rääkinud tema esimesena jne. Samas usun ma, et ka enne Newtonit olid inimesed avastanud, et õunad võivad pähe kukkuda ja keegi ei uskunud, et nad taevasse võiksid kukkuda. Freudi peamiseks teeneks tulekski lugeda püüdu ja oskust pöörata tähelepanu inimese sisemaailmale.
Teine probleem, mis Alliku kommentaarides välja paistab, on seotud terminitega nagu näiteks psühhoterapeutiline, psühhoteraapia ja psühhoanalüüs ja teised. Alliku jaoks tunduvad need kõik olevat vähemalt väga sarnased. Kõigepealt tuleks selgeks teha erinevused terminites psühhoteraapia ja psühhoterapeutiline. Mitte iga terapeutiline tegevus ei ole veel teraapia. Psühhoterapeutiline võib olla näiteks religioon või meditatsioon, ka hüpnoos, kuid see ei tee neid veel teraapiateks. Kui minu auto on ära kraabitud ja ma sellest depressiooni sattun, siis võib avastus, et naabrimehe auto on hoopis tühjaks varastatud mulle mõjuda vägagi psühhoterapeutiliselt, kuid see ei ole psühhoteraapia. Teraapia oma termini poolest eeldab juba, et tegevus on suunatud millegi ravimiseks ja seega on vajalik panna enne mingisugune diagnoos. Psühhoteraapia on vägagi konkreeetsetele reeglitele alluv ravitegevus. Psühhoanalüüs aga pole ome sihi poolest ravi. Raviv efekt võib kaasneda, kuid eesmärgiks on eelkõige oma isiksuse täpsem tundmaõppimine ja arusaam oma sisemaailmast ning seda liigutavatest teguritest. Kuna oma sisemaailma ei ole võimalik lõpuni ringi rääkida, siis tõesti on psühhoanalüüs oma olemuselt lõppmatu protsess (mis ei tähenda, et see üldtunnustatud normide kohaselt teatud perioodi järel ei peaks selle analüütikuga lõppema). Psühhoanalüüs on ka ravimeetod, kuid see ei tähenda, et alati tehakse analüüsi raviks. Ja juhul kui teda tehakse raviks, siis on siin ka natuke teised reeglid. Nii et, mitte Freudi doktriin ei võtnud tervetelt ära lootust paranemisele, seda lootust pole tervetel olnudki, ainult haige saab paraneda. Samas võib seesama terve inimene põhimõtteliselt lõputult psühhoanalüüsis käia, kui ta tahab ennast paremini ja paremini mõista. Alliku kommentaaridele Freudi artikli “Analysis Terminable and Interminable” kohta, mida ma tõlgiks pigem “Lõpmatu ja lõplik analüüs“ mitte “Lõpuleviidud ja lõpuleviimata analüüs” kohta sobiks kõrvale Lacani kommentaar: “Antud artikklit ei tasu anda lugeda igale ühele, kes lugeda oskab (ega õnneks neid nii palju ei olegi) – kuna analüütikule on see raske seedida, aga sellele, kes analüütik ei ole, pole ka artikklist lugu.” Tundub, et sama kehtib ka paljude teiste Freudi artiklite puhul. Kuna ise neid lahti mõtestada on liiga segane, siis kasutatakse heameelega Freudi lahtistajaid. Probleem on vaid selles, et ka lahtiseletajad näevad Freudi oma mätta otsast ja võivad eksida kuna sageli pole neil Freudist ega tema artiklist tegelikult lugu.
Taolisi terminoloogilisi puterdusi ja asjast mitte arusaamisi on kahjuks selles raamatus palju. Tundub, et on usutud iseomaenese (või Freudi lahtistajate) tarkusesse.Ja üritatud neid fakte mida seal esitatakse kohe edasi sööta – sest need on ju nii ilusad! Ja kõik need inimesed, kes on Freudi teooriatest kasu saanud inimese mõistmiselon lihtsalt eksinud? Rääkimata psühhoterapeutidest – enamus psühhoteraapiatest kasutab inimese mõistmisel just nimelt psühhoanalüüsist alguse saanud termineid. Kas tõesti on nad kõik siis valet jalga käinud? Ja ainult akadeemilised Freudi uurijad teavad tõtt? Isegi Eestis on suhteliselt palju inimesi, kes on vastava valdkonnaga tegelenud pikka aega. Oleks võinud neilt abi paluda. Samuti oleks ehk leitud abi ka terminite tõlkimsel kui juba tõesti kõike on vaja emakeelde ringi panna. Näiteks “paine” e. “besetzung” või katheksis – miks ei sobinud Alo Jüriloo poolt pakutud “hõivang”? Kui kathekteerimine tähendab psüühilise energia millegi peale suunamist, psüühilise energia sidumist, siis “paine” tekitab tunde millestki vaenulikust, painavast. Kuid huvi on võimalik suunata ka positiivselt, hõivata tungi objekt positiivselt, väärtustada seda. Näiteks positiivselt kathekteerida või hõivata Freudi tekste. Või ongi siin raamatus tõesti positiivse kathekteerimise asemel Freudi “painatud” ja sellest ka selline termini tõlge?