Teraapiast

PSÜHHOANALÜÜTILINE PSÜHHOTERAAPIA

(sagedased küsimused)

Vastanud Andres Adams

1) Mis on psühhoanalüütiline psühhoteraapia?

Psühhoanalüütiline psühhoteraapia on meetod, mis aitab üle saada psüühilisest distressist ja ennast rohkem tundma ōppida. Ta on alguse saanud S.Freudi poolt loodud psühhoanalüüsist. Hiljem on analüütilist teooriat ja praktikat edasi arendanud mitmed tuntud psühhoanalüütikud nagu Melanie Klein, Alfred Adler, Donald Winnicot, Heinz Kohut, Otto Kernberg ja paljud teised.

Psühhoanalüütiline teraapia pōhineb ideel , et suur osa meie käitumisest, mōtetest, hoiakutest on juhitud psüühika alateadliku osa poolt ja ei ole tavalise teadliku kontrolli all.

Terapeut julgustab klienti rääkima ja aitab tal uurida omi alateadlikke vajadusi, motivatsioone, soove ja mälestusi, et saavutada suuremat teadlikku kontrolli oma elu üle.

2) Kellel vōiks psühhoanalüütilisest teraapiast kasu olla?

Kōigil, kellel on soov iseenda üle mōtiskleda, et saavutad suuremat sisemist vabadust ja selle läbi vōimalusterohkemat elu.

3) Mida saab psühhoanalüütilise teraapiaga ravida?

Psühhoanalüütilises teraapias saab uurida kōiki oma teadlikke eesmärke ja seda, mis meis endis vōib nende saavutamist alateadlikult takistada. Samuti probleeme olulistes suhetes.

Tinglikult, kuid mitte lōplikult, vōib probleeme grupeerida järgmiselt:

  • Hingeline valu, depressioon, tüdimus, väärtusetuse tunne ja hingeline rahutus.
  • Takistused ōppimisel, töötamisel.
  • Takistused armastuses ja tunnete väljendamisel.
  • Irratsionaalne hirm, näiva pōhjusetta tekkiv ärevus.
  • Püsiv mōttetuse, tühjuse ja üksilduse tunne.
  • Tunne, et olete vastutuse ja kohustustega ülekoormatud ning ei suuda lōōgastuda ja elu lahedamalt vōtta.
  • Vōimetus püstitada praktilisi saavutatavaid eesmärke ja vōtta vastutust.
  • Mitterahuldavad suhted abikaasa, laste, vanemate ja teiste oluliste inimestega.
  • Raskused suhetes sōprade vōi armastatuga vōi vōimetus neid leida.
  • Rituaalid ja sundmōtted, mis ahistavalt kontrollivad elu.
  • Psüühilise pingega seotud ülesöömine vōi vōimetus piisavalt süüa.
  • Kehalised häired ja valud, millel on psühholoogilised pōhjused.

4) Millises situatsiooni toimub ravi?

Psühhoanalüütiline teraapia toimub 1 kuni 3, tavaliselt 2 korda nädalas. Ravisituatsioon meenutab väliselt tavalise vestluse tingimusi. Teraapiaseansi aeg 45 min kuulub täielikult kliendile/patsiendile ja seda ei lühenda , pikenda, ega sega teised patsiendid, telefonikōned vōi kolleegid. Seansside arv nädalas ja soovitavalt ka kellaajad on kindlad. Teraapia stabiilne korraldus loob sobivad eeldused selleks, et patsient saaks terapeudi abiga oma probleemides selgusele jōuda ja neile paremad lahendused leida.

5) Mida teeb patsient/klient?

Psühhoanalüütilises teraapias on klient oma terapeudile koostööpartneriks. Üheskoos uuritakse kliendi elu ja probleeme. Klient vōib rääkida kōigest, millest ta tahab. Ta ei ole sunnitud rääkima, sellest millest ta ei taha, vōi ei ole veel valmis rääkima. Rääkides lahti oma minevikku, olevikku, tulevikuplaane, fantaasiaid, unenägusid, positiivseid ja negatiivseid tundeid, üritatakse turvalises ōhkkonnas koos terapeudiga mōista, millised alateadlikud jōud tekitavad soovimatuid pingeid ja takistavad saavutada teadlikke eesmärke.

6) Mida teeb psühhoanalüütiline psühhoterapeut?

Psühhoterapeudi peamiseks ülesandeks on kuulata tähelepanelikult, et klienti paremini mōista ja aidata tal oma probleeme selgeks rääkida. Terapeut kuulab oma klienti nii mōtte kui tunnetega, et teda sügavamalt mōista. Ta esitab küsimusi ja palub mōnest asjast pōhjalikumalt rääkida, mōnda täpsustada, mōne suhtes rohkem seoseid leida. Saanud piisavalt selgust ütleb terapeut oma kommentaare ja selgitusi. Terapeut ei ole hinnangute andja ega kohtumōistja, ta aitab kliendil paremini mōista oma sisemaailma.  Mōistes, kuidas alateadvus mōjutab soovitud ja soovimatute asjade juhtumist meie elus, saame oma elu teadlikumalt muuta .

7) Kes on psühhoanalüütiline psühhoterapeut?

Psühhoanalüütiline psühhoterapeut on psühholoog vōi psühhiaater, kes oma pōhiharidusele lisaks on lōpetanud vähemalt 3 aastase spetsialiseerumiskursuse psühhoanalüütilises psühhoteraapias. Psühhoanalüütilise teraapia väljaōpe toimub kindlate reeglite järgi: väljaōppesse valimine lähtub eelnevast haridusest ja intervjuust, kus hinnatakse tulevase terapeudi isikut; väljaōpe sisaldab teoreetilist koolitust, tööd superviisori juhendamisel ja isikliku (treening)teraapiat.

8) Kuidas valida psühhoterapeuti?

Sageli küsitakse , et kas valida nais- vōi meesterapeut. Ühest vastust siin pole. Vōib öelda, et kui teil on raske teraapiasse minna, siis valige sellest soost terapeut, kellega teil on kergem suhelda. Samas vōib arvestada ka järgmist reeglit – kui teil on elus probleeme meestega suhtlemisel, siis valige endale meesterapeut ja kui naistega siis naisterapeut. Teraapiasuhte arenemine aitab lahendada ka probleeme vastavast soost inimestega suheldes.

Terapeudi valikul on peamine, et te valiksite endale professionaalse tearapeudi, keda te saate usaldada ja kellega teil on vōimalikult hea kontakt.

Hea on vōtta ühendust terapeudiga, kellega juba telefonis saate otse rääkida. Mōistlik on küsida, kas terapeudil on aega telefonitsi teie küsimustele vastata. Terapeudilt vōiks küsida, kas tal on vabu aegu klientide teraapiasse vōtmiseks, paluda tal selgitada oma ravimeetodit, milline on tema konsultatsioonitasu, kas ta tegeleb ka selle probleemiga, mis teile oluline on, milline on tema haridus, jne. Niimoodi saate juba telefoni teel mingil määral aru, kas teil tekib terapeudiga kontakt vōi mitte. See on oluline ka esimeste kohtumiste puhul. Enamasti sobibki esimene terapeut, kelle te välja valite.

Kui te ei ole peale esimesi kohtumisi kindel, kas te tahate selle terapeudiga psühhoteraapia suhtes kokku leppida, siis vōite öelda, et soovite enne otsustamist veel mōne terapeudiga kohtuda. Terapeudilt vōib küsida keda ta soovitab, samuti ka nendel juhtudel kui terapeut ei tegele probleemiga, mida teie soovite lahendada.

Oluline on mōista, et mōlemad nii terapeut kui klient, on huvitatud heast omavahelisest kontaktist, kuna see on teraapia edukuse aluseks.

9) Mis on alateadvus?

Alateadvus koosneb paljudest psüühilistest protsessidest, soovidest, vajadustest, hoiakutest, mälestustest ja uskumustest, mis ei ole otseselt kättesaadavad tavapärasele teadvusele. Idee, et midagi meie elus on väljaspool meie teadlikku kontrolli on paljudele inimestele raskesti vastuvōetav. Siiski näitavad uuringud, et paljud valikud inimese elus on suures osas määratud motiivide poolt, millest me ei ole tavapäraselt teadlikud. Siia vōib kuuluda näiteks abikaasa, sōprade, elustiili ja ka tervisliku/mittetervisliku eluviisi valik.

Kui me istume jalgratta selga oma tavapärasel viisil, läheb see nagu lipsti ilma teadliku vaimse pingutuseta. Kui tahame rattale istuda teiselt poolt, peame oma tegevuse hoolega läbi mōtlema ja ikkagi on see pingutust nōudev. Meie alateadlikku (mitteteadlikku) mällu on aga salvestunud palju enam meie elu ja suhete jaoks olulist. See määrabki automaatselt alateadlikult paljusid meie reaktsioone ja valikuid.

Psühhoanalüütiline teraapia pakub vōimalust saada oma alateadvusest teadlikumaks ja avastada isiklikke seoseid ja seaduspärasusi, mis meis toimivad.

10) Mis on vastupanu?

Inimene, kes läheb terapeudi juurde, tahab vabaneda teda piinavast probleemist. Iga kliendi puhul aga esineb käitumist, mis takistab teraapia edukat toimimist. Inimeses on jōud , mis motiveerivad teda probleemist üle saama, aga ka jōud, mis probleemi säilitavad. Nagu eluski. Poiss vōib tahta suhelda tüdrukutega, aga häbi vōi hirm ei lase ja nii ei saagi tegelikku suhtlemist tekkida. Samuti vōib olla teraapias, mingid negatiivsed tunded vōi nende vältimine ei lase kliendil käsitleda talle olulisi küsimusi ja edasi areneda. Terapeudi ülessandeks on siis aidata kliendil rääkida nendest takistavatest asjaoludest ja neist üle saada. Seejärel on kliendil vōimalik asja juurde asuda nii teraapias, kui ka elus. Tee probleemi lahendamiseks ja arenguks on vaba. Vastupanu vōib ilmneda mitmeti. Klient vōib:

  • Mitte tahta rääkida
  • Mitte suuta rääkida
  • Rääkida vahetpidamata, nii et terapeut ei saa omalt poolt midagi öelda
  • Tunda, et tal pole midagi öelda
  • Tunda, et see mis talle pähe tuleb pole oluline
  • Korrata end pidevalt
  • Nōuda nōuandeid, selle asemel et pürgida millegi mōistmisele
  • Rääkida ainult mōtetest
  • Rääkida ainult tunnetest
  • jne

Kokkuvōtlikult vōib öelda , et vastupanuks vōib olla mistahes käitumine, kui see takistab teraapias oma kogemuse läbitöötamist ja iseenese sügavamat mōistmist. Patsient ja terapeut koos uurivad vastupanu ja selle pōhjuseid. Vastupanust ülesaamine vabastab patsiendi edasiseks arenguks. Kaasaegsed terapeudid, mōistavad et vastupanu on täiesti loomulik ja ka vajalik. Inimese hing pole savi, mida annab igas suunas voolida. Vastupanu on probleemiks juhul, kui ta ei lase teraapias lahendada teadlikke mōistlikke eesmärke.

11) Mis on ülekanne?

Juba psühhoanalüüsi algaastail kirjeldati nähtust, et kuigi psühhoanalüütik oli üks ja seesama inimene, ning käitus tagasihoidlikult endast vōimalikult vähe personaalset infot andes, tajusid erinevad patsiendid teda erinevalt. Üks vōis tajuda teda türannina, teine heatahtlikuna, kolmas igavana. Üks vanemana, teine nooremana kui ta tegelikult oli. Sellist nähtust, kus patsient tajub oma analüütikut ühel vōi teisel moel moonutatult, nimetatakse ülekandeks. Tunded vōi hoiakud, mida niiviisi analüütikule üle kantakse pärinevad varasematest kogemustest oluliste inimestega. Suhetest vanematega, ōdede ja vendadega, ōpetajatega jne. Terapeudile vōib projitseerida ka oma ideaalse suhte, sellise millest on puudust tuntud. Ülekanne mōjutab ka meie igapäevaelu suhteid.

Mitte kōik patsiendid ei loo oma terapeudiga tugevat ülekandesuhet. Kuid alati on kasulik arutada teraapias tundeid, mis terapeudi vastu tekivad. See aitab paremini mōista ka teisi käesoleva hetke inimsuhteid. Teraapia on sobiv ja turvaline koht arutamaks seda, kuidas me teisi inimesi tajume ja neile reageerime.

12) Kui kaua psühhoanalüütiline teraapia kestab?

Psühhoanalüütilise teraapia alguses ei määrata kindlaks lõpetamise aega. Sōltuvalt kliendist ja probleemist vōib kasu olla lühiajalisest mōnekuisest teraapiast. Teinekord on kasu ka mōnest konsultatsioonist. Tavapäraselt on psühhoanalüütiline teraapia pikemaaegsem. Ta käsitleb inimese paranemist vōi probleemidega toimetulemist pigem arenguna, kui mingi konkreetse tehnilise vōtte omandamisena. Maailma kogemust üldistades vōib öelda, et keskmine patsient käib teraapias minimaalselt 2 aastat. Pikem teraapias käimine ei ole märk raskemast haigusest vōi ülemäärasest sōltuvusest. Hoiakute ja iseloomujoonte kujunemine, millel on oma osa emotsionaalsetes vōi inimestevahelistes probleemides, on toimunud kogu senise elu jookul. Ka nende mōistmine, läbitöötamine ja muutumine vōtavad aega. Intellektuaalne mōistmine saab toimuda kiiresti, sügavamad ka tundeelu haaravd muutused vajavad enamasti arenguks aega. Õnnestunud teraapia korral otsustab lõpetamise klient, siis kui ta tunneb, et on saanud selle mida tavajas. Tavaliselt lepitakse siis kokku lõpetamise tähtaeg. Ka lõpetamine on oluline teraapia faas.

Kuna inimese areng ja muutumine on individuaalsed, ei saa lubada probleemi lahenemist mingi kindla arvu teraapiaseanssidega vōi kindla ajaga. Terapeut, kes seda teeb, pakub ilmselt üle.

13) Millal on teraapia lōppenud?

Teraapia on lōppenud, kui kliendi eesmärgid on saavutatud. Emotsionaalse küpsuse aspektist vōib lisada, et siis kui patsient on vōimeline läbi elama kōiki tundeid, nii häid kui halbu, ilma et ta peaks tingimata nende ajel impulsiivselt käituma. Kui ta on vōimeline tedlikult toimima nii nagu see tema huvides parem on. Teraapiasuhte lōpetamise algatus tuleb kliendilt.

 

Lisainfot saate küsida Eesti Psühhoanalüütilise Seltsi liikmetelt, kelle kontakttelefonid leiate meie  kontaktandmete lehelt.