Anna Freud oli naine, kellel oli suur mõju psühhoanalüüsi arengule. Ta on andnud suure panuse ja jäänud siiski sageli teenimatult oma isa Sigmund Freudi varju. Arvestades tema päritolu ja tegevust psühhoanalüüsi alal tuleb ilmselt rääkida ta lapsepõlvest päris palju. Sündis Anna Freud 1895 a 3. Detsembril Viinis kuuenda lapsena. Isa oli siis 39 aastane ja on ka ise hiljem lugenud 1895 a. psühhoanaüüsi sünniaastaks. Seega tulid tal ühel aastal ilmale kaks last – psühhoanalüüs ja Anna. Freud tegi oma avastuse unenägudest Bellevue restorani nurgalauas 24. Juulil 1895 (lk. 301 Jones). Anna sünnini oli siis jäänud veel vähem kui 6 kuud. Olles noorem kõigist õdedest vendadest tuleb omavahelises konkurentsis tunda tihti allajäämist. Suuremaid võetakse kaasa, nendega on vanematel teistsugused suhted kui väiksematega. Loomulikult on väiksematel omad triumfid, kui vanemad nendega tegelevad, kuid seda rõõmu varjab ikkagi teadmine, et mind hüpitatakse ainult sellepärast, et ma nii väike olen. Aga Annal oli sisuliselt ju kaksik, kellega ta isa tähelepanu pärast pidi konkureerima. Kuid ka isa ise püüdis tüdrukut kinni hoida kui sellel mingid kavalerid tekkima võisid hakata. (lk.63.;64 Elisabet). Võibolla siin peitub põhjus, miks Anna jäi isa eest hoolitsejaks, isa pärandi eest hoolitsejaks ja ka isa parimaks õpilaseks. Ta ei abiellunudki kunagi. Suuremaks saades ei olnud ta enam psühhoanalüüsiga rivaal, vaid õppides lasteanalüütikuks ja õpetades ise juba kolmekümneselt Viini Psühhoanalüüsi Instituudis oli ta psühhoanalüüsiga kokku sulanud.
Millised on siis tema suurimad saavutused:
1919 aastani ei suutnud Anna kuidagi otsutada, kas saada õpetajaks või analüütikuks. Ta kirjutas oma esimese psühhoanalüüsiga seotud kirjatöö: “Fantaasiad peksust ja unelemised” “Beating Fantasies and Daydreams.” 1922 aastal. Essee sündimise lugu oli järgmine: 1922 a. kongressi eel tahtis Anna kangesti saada Psühhanalüütilise Seltsi liikmeks. Selleks kirjutas ta ka loengu Viini Psühhoanalüütilisele Ühingule. Ta on küll väitnud, et materjali loenguks sai ta oma patsientidelt kuid usutakse, et tegemist on kokkuvõttega tema enda analüüsist. Nimelt polnud tal enne seda patsiente. Küll aga käis Anna analüüsis oma isa juures. (Tõsiasi, mida praegused reeglid karmilt keelavad, kuid siis ei pööratud nn. “settingule ” palju tähelepanu. Ravi esimene etapp (hiljem 1924-25 käis Anna veel isa juures ravil) kestis neli aastat ning Freud ise luges seda edukaks.) Ilmselt kasutas Anna Freud materjalina enda poolt analüüsis läbi elatut.
Esseel on kolm osa, milles Anna Freud esitab kolm peksufantaasia arengufaasi.
Esimene osa on peksmise fantaasia tekkest. Regressiooni tõttu anaal-sadistlikku faasi moondus isa-tütre armustseen fantaasiaks peksmisest, mille tipuks sai masturbatoorne rahuldus. Need fantaasiad tekkisid enne kooli 5-6 aastaselt ja kestsid kuni 8-10-da eluaastani, kus nad asendusid teise etapiga – nn. “ilusate juttudega” Algselt undus, et nende jutude vahel pole mingit sarnasust, kuid analüütik näitas, et neil juttudel ja peksmise fantaasiatel on ühine struktuur. Siin oli vaid üks noor mees, kes pani korda mingi rikkumise ja jäi vanemast mehest sõltuma,kas ta saab karistada või ei. Pinge kasvas kuni saabus unelm leppimisest ja andestusest. Kui pt. oli saanud sarnasusest aru, tunnistas ta, et ilusad jutud ei hoidnud peksmise fantaasiat alati ära vaid vahel muutusid lõpp peksmiseks koos seksuaalse rahuldusega. Aga need juhtumid olid välja tõrjutud, nagu poleks neid kunagi olnud. Anna Freud on öelnud: “Peksmise fantaasias rahuldati otseseid seksuaalseid tunge. Samas leidsid ilusates juttudes rahuldamist tungid mida Freud on nimetanud piiratud sihiga tungideks.” Viimased tegid võimalikuks sublimatsiooni. Kolmandas faasis hakkas Anna Freudi poolt kirjeldatud tüdruk kirjutama lühijutte, milledel oli juba täiesti erinev struktuur. Neis polnud järjest kasvavat pinget ja need ei lõppenud kas peksmise või leppimisega. Nii arenes anaal-sadistlik fantaasia otsesest seksuaalsest rahuldusest sublimatsiooniks Ja samas võib öelda, et Anna Freudi essee on üheaegselt nii uurimus sublimatsioonist kui ka sublimatsiooniakt.
Arvatakse, et isa juures ravil käimine ei aidanud kaasa isakompleksi lahendamisele ja seetõttu on kõigis tema töödes põhitähelepanu fokusseerunud Oidipuse konfliktile ning erinevalt muudest selle aja naisanalüütikutest ei pööra ta tähelepanu preoidipaalsele perioodile ja ema ning lapse suhetele. Ta ei puudutanud naiste psühholoogia teemat ja sooliste erinevuste teemat välja arvatud vaid meeste kastratsiooniärevusest ja naiste penise kadedusest rääkides. Isa oli kõiges peamine.
Anna Freudi teine suurem töö oli “Sissejuhatus laste analüüsi tehnikasse” Raamat valmis ta loengumaterjalide alusel ja tõi selgelt esile erinevused tema ning Melanie Kleini lähenemisviisides. Eelkõige oli see didaktilistel eesmärkidel kirjutatud raamat – kasutamiseks Väljaõppe Instituudis õpikuna. Teisalt oli see ka vastulöögiks Melanie Kleini poolt levitatavatele vaadele, milledega Anna Freud nõus ei olnud. Raamatu mõju oli nii suur, et enamus kontinentaalse Euroopa ja Ameerika lasteanalüütikuid kasutas seda oma koolituses. Milles oli siis Melanie Kleini ja Anna Freudi põhiline vastuolu?
Melanie Klein arvas, et lapse superego areneb väga varakult raskelt muudetavaks struktuuriks.Väga sageli on see superego fantastiliselt karm ja karistav ning superego on paljude infantiilsete neurooside algataja. Kui Freudi järgi arenes superego välja kuskil peale kaheksandat aastat koos Oidipuse kompleksi lahenemisega, siis Melanie Kleini järgi areneb superego välja esimese eluaasta lõpul ja teise alguses. Siit ka Kleini järeldus, et kuna täiskasvanu ja lapse superegodes olulist vahet pole, siis tuleb laste- ja täiskasvanuteanalüüsi tehnikaid maksimaalselt lähendada. Anna Freud arvas, et laste analüüs peab olema täiesti teistsugune. Ta soovitas tiheda kontakti hoidmist analüüsis oleva lapse vanematega ning pooldas analüüsi seostamist teatud kasvatuslike ja pedagoogiliste abinõudega, milledega aidata lapsel seostada analüütilist tööd ja selle tulemusi igapäevaeluga. Kui Klein kasutas ravi esimestest minutitest sügavaid interpretatsioone, siis Anna Freud pidas tähtsaks, et kõigepealt tekkiks usalduslik vahekord anlüütiku ja lapse vahel. Kummaline oli, et Anna Freud pidas oma tööd “metsikuks” ning teda süüdistati hoopis ortodoksuses. Melanie Klein pidas oma lähenemist ortodokseks kuid teda süüdistati “metsikus” analüüsis. Kuigi Anna Freud hiljem oma vaateid vähehaaval muutis ning ei pooldanud enam selliseid pedagoogilisi abinõusid nagu alguses ei suutnud nad Melanie Kleiniga kunagi läbi saada ja hiljem Inglismaal elades muutus nende vastuolu aina suuremaks. Tehti küll mitmeid vaherahusid kuid leppimist ei tulud.
1936 aastal valmis Anna Freudil järgmine suurem raamat, mille järgi teda ka sageli teatakse – “The Ego and the Mechanisms of Defence” – “Ego ja kaitsemehhanismid”. Kirjutama asus ta seda raamatut juba 1934 aastal, kuid valmis see isa 80-daks sünnipäevaks ja oli tegelikult esimene Anna kink isale mida ta ise tundis midagi väärt olevat.
Raamtus oli neli osa ja 12 peatükki, kuid tegelikult keskendus ta kolmele põhilisele teemale.
Esiteks tahtis ta kokku koondada kõik kaitsemehhanismid, mida ta isa ja kolleegid olid välja toonud. Ta püüdis neid süstematiseerida lähtudes kolmest ängistuse allikast – objektiivsest ängistusest, instinktiivsest ängistusest ja superego ängistusest. Tema loetelus oli 10 varem esile toodud kaitsemehhanismi – alla surumine; vastandreaktsioon; projektsioon; introjektsioon; regressioon; sublimatsioon; isoleerimine; tühjaks tegemine; ümber pööramine ja enese vastu pööramine. Nende kaitsete eristamisega proovis ta ka “ego analüüsi” olulisust.
Teiseks soovis ta juhtumite kaudu näidata ängi ja kaitsete koosmõjust tulenevat arengut. Näiteks tüdruk, kellel on penisekadedus ja kes sellest tulenevalt suhtub emasse ambivalentselt võib proovida projetseerida oma viha teistele naistele ning lõpuks karta seda viha teistelt enda suunas tulevat. Tüdruk aga kes oma viha alla surub, võib selle asemel tunda kehalisi sümptoome, või foobiat. Kellel aga koos alla surumisega esines vastandreaktsiooni moodustamist, sellel võib välja paista hoopis armas, hoolitsev pool. Kui isa oli paljusid neid neurootilisi häireid vaadanud just idi tegevusest lähtudes, siis Anna Freud püüdis neid vaadata ego tegevusest lähtudes.
Kõige originaalsem oli raamatu kolmas osa, kus ta tegelikult püüdis kirjeldada iseenda analüüsist kogetut ja rääkis “altruistlikust alistumisest”. Selle teemaga oli ta palju tegelenud just oma teisel raviperioodil isa juures aastatel 1924-25. Põhinäiteks oli koduõpetajanna (Anna ise õppis ka pedagoogiks), kes elas sündmustevaest elu ning pühendus täiesti teiste eludele. Oma ambitsioonikad fantaasiad projetseeris ta oma meessoost sõpradele ja oma libidinaalsed fantaasiad omistas ta sõbrannadele. Isa oli seda kaitsetüüpi kirjeldanud häbelikkusena teiste huvides.
Täiesti uue ja kirjanduses üldse mitte kirjeldatud kaitsena kirjeldas Anna Freud “samastumist agressoriga”. See on ego moodus kaitsta end väljast tuleva ohu eest – muutuda ise ähvardavaks, sarnaneda agressoriga. See kaitse kuulub olulise osana superego arengu teatud astme juurde, võimaldades vanemate kriitika internaliseerida. Nii me näeme, et on vanus kus vanemate käske ja keelde teistele lastele eriti peale surutakse.
Kuigi ta raamatus ei kirjeldanud otseselt kaitsete arengulist järjekorda, tegi ta seda kaudselt. Sidudes kaitsed erinevate ängistuse allikatega, esitas ta ängistuste arengulise rea – kõigepealt objektiivne ängistus; siis instinkti ängistus ja lõpuks superego ängistus. Seega õpib laps kaitsetest välise maailma vastu, kuidas end sisemise ärevuse vastu kaitsta. See oli mõnevõrra tundmatu idee tol ajal ja Anna Freud on ise pidanud seda tolle aja kohta suisa hereetiliseks. Nii või teisiti, raamat võeti väga hästi vastu. Isegi need, kes seda kritiseerisid, respekteerisid seda täiesti.
Nüüd hakkas ta rajama lastesõime alla 2 aastastele lastele. Sel ajal oli nii väikestele lastele mõeldud lastesõim ennekuulmatu. Sihiks oli otseste vaatluste tegemine ja materjali korjamine varase arengu kohta. Peeti hoolikaid vaatlusmärkmikke, mida süstematiseeriti ja milledest hiljem arenes välja Hampsteadi Index. Kuid sinna oli veel aega. Lastsõim avati 1937 aastal. Vastu võeti terveid lapsi, enamasti väga vaestest peredest. Tekkis mõte võtta hoiule ka puudega lapsi, kuid Viinis seda ei jõutud. Hilisemates lasteaedades ja lastesõimedes, mida Anna Freud ja Dorothy Burlingham koos organiseerisid, püüdsid nad ikka kokku panna puudega lapsi ja tavalisi lapsi – selleks et puudega laps saaks paremini areneda ja tavaline laps õpiks tolerantsust ja arusaamist.
