Psühhoanalüütiliste terminite Eestindamisest.
Alateadvusest
Endel Talvik
On rõõm tõdeda, et psühhoanalüütiliste terminite Eesti keelde panemise üle käib mõttetöö. See näitab, et ei psühhoanalüüs ega Eesti keel ei ole veel surnud vaid arenevad. Kindlasti tullakse aja jooksul välja aina uute mõtete ja ideedega ning leitakse veel paremini sobivaid vasteid erinevatele terminitele. Hiljuti ilmunud “Akadeemias” sõnastasid Ants Parktal ja Meelis Sütt ka mõned psühhoanalüütiliste terminite eestindamisel tähtsad põhimõtted. Pakuksin neile juurde veel sellised: 1. Termin võiks heal juhul olla väga selge ja mõnes mõttes üheselt arusaadav. Teisisõnu tõlkimisel või eestindamisel ei tohi me ära unustada ka tähendust. 2. Eesti keelse termini kasutusele võtmisel peaks jälgima, et sellel ei oleks eelnevalt välja kujunenud oma laia selget tähendusvälja, mis võiks hakata segama.
Võtame kõige lihtsama Freudi poolt kasutusele võetud või läbi töötatud termini – “Unbewusste“, mis inglise keelde on tõlgitud terminina “unconscious” ja soome keelde on pandud kui “Piilotajunta” või “Alitajunta” (psühhoanalüütikud kasutavad enamasti esimest varianti). Lihtne tundub see sellepoolest, et “teadvus” peaks olema “teadvus” igas keeles, kuigi nagu me näeme, kasutatakse Soome keeles siin “tajunta”, mis eesti keeles seondub eelkõige “tajuga”, aga Soomes tähendab “tajuntonta” – ka “teadvuseta” või “meelemärkuseta” ehki teadvuse terminiks puhtalt on rohkem “tietoisuus”. Neil on seega “tajunta” seotud teadvuslikku teadvusega ehk siis nii öelda “oma teadvuse tajumisega”. Kuid ka Eesti keelne “teadvus” pole paha termin – see on Eesti keelne ja tema tähendusväli on üheselt mõistetav. Psühhoanalüütiliste terminitega nagu “Es” või “Ich” (inglise keeles “Id” ja “Ego”, soome keeles “Se” ja “Minä” aga ka inglise keelseid vasteid “Id” ja “Ego”) on keerulisem, sest siin on inglise keeles välja mõeldud uued sõnad ja hakatud neid Saksa kõnekeelsete “Es” e. k “Tema” ja “Ich” e.k “Mina”) asemel kasutama. Kuidas teha Eesti keeles? Kui kasutada “Mina” ja “See”, siis on neil sõnadel Eesti keeles nii rikkalik tähendusväli, et see hakkab kohe segama tekstist aru saamist. Kõnekeelseid “Tema” ja “Mina” muudavad paljud laused pehmelt öeldes kummalisteks. Võtame: ”Tema meelest on Tema midagi suuremat kui Mina.” Kuidas seda lauset ilma kontekstita mõista? Ka kontekstis lause puhul peaks siin lause mõtet nii öelda “peas keerama”, et õigetpidi aru saada. Kas Tema kui inimene arvab, et Tema (inimene) on suurem kui Mina inimene? Või Tema kui inimene arvab, et Tema (Id) on suurem kui Mina (Ego)? Neid variante on veel mitmeid.
Loomulikult tekkib küsimus, miks Inglise keeles võeti kasutusele uued terminid ja Soome keeles kasutatakse kõnekeelseid vasteid? Vastus on väga lihtne. Tõlkimisevajadus või komme lähtub kultuuritraditsioonist. Mark Solms, keda tuntakse vast ehk eelkõige neuropsühhoanalüütikuna, on selle kohta kirjutanud suurepärase artikli (Solms, 1999) ja näitab, et “Ich” tõlgiti juba enne Freudi inglise keelde kui “Ego” ja see tuleneb kultuurist. Saksa keeles nagu Soome keeleski, püütakse kasutada võimalikult oma sõnu ja kõnekeelseid väljendeid. Inglise keeles püüatakse teaduslikes tekstides kasutada ladina või kreeka juurtega sõnu, et märgistada neid terminitena. Eesti keel on kuskil vahepeal. Osa sõnu me tõlgime Eesti keelde kasutades kõnekeelseid väljendeid, osa on tõlkimata – bit või elekter. (Kuidas üldse tõlkida eesti keelde näiteks “frustratsioon”?)
Eesti olukord, kus osa tähendusi tõlgitakse (ehk lähtutakse Saksa kultuuriruumist) ja osadele terminitele jäetakse rahvusvaheline nimi (ehk lähtutakse Inglise kultuuriruumist), on mõneski mõttes kasulik. Kasutame Eesti keelseid termineid siis kui sisuline arusaam seda võimaldab ja võõrkeelseid termineid seal, kus omakeelsed ja – meelsed mõisted ei ole veel küpsenud. Nii saame tähenduse alati hoida suhteliselt selge. Ja hoiame ka keele arengus, sest keegi ei keela millaski käiku tulevat uut sõna välja pakkuda. Ainult neid termineid ei saa peale suruda. Sest lisaks keele ilule on tähtis ka terminite sisuline täpsus ja arusaadavus ehk tema tähendusväli.
Aga tuleme tagasi selle “Unbewusste“ juurde. Kuidas seda siiski tõlkida? Teame, et Eesti keeles on kasutusel “alateadvus”, aga pakutakse ka “mitteteadvus” (Parktal & Sütt, 2015)ja “teadvustamatus” (Allik, 1999). Et vaidluses kohe mitte poolt võtta, kasutaksin kuni artikli lõpuni lühendit Saksa keelsest terminist “Unbewusste“ – “Unbw”, see võimaldab nii neutraalsemalt kirjutada kui ka lugeda.
Alustaksime termini ajalooga ja tähendustega. (Just-just – tähendustega mitmuses). Vastupidi vahel kerkivale mõttele, justkui peaks Freud end Unbw avastajaks (Allik, 1999), viitas Freud korduvalt oma eelkäijatele selles vallas. Nii viitab ta näiteks Theodor Lippsile ja Friedrich Wilhelm Nietzschele. Toome tema viite Lippsile. ( Das Unbewußte muß nach dem Ausdrucke von Lipps als allgemeine Basis des psychischen Lebens angenommen werden. (Freud, ZUR PSYCHOLOGIE DER TRAUMVORGÄNGE, 1900) )) “Unbw-t peab Lippsi (1897, 146) sõnade järgi pidama hingeelu üldiseks aluseks” (Freud, Unenägude tõlgendamine, 2007)
Niisiis ei olnud Freud esimene ja Unbw mõiste oli tolleaegses kirjanduses väga levinud. Nii levinud, et Freud ei tegelenud selle mõiste analüüsiga rohkem kui kümme aastat ja kirjutas alles 1912-dal aastal ühe ning 1915-dal aastal teise artikli Unbw teemadel (Freud, A Note on the Unconscious in Psycho-Analysis., 1912); (Freud, Das Unbewusste, 1915) Eesti keeles ilmus viimane neist pealkirja all “Teadvustamatus” kogumikus “Inimhinge anatoomia” (Freud, Teadvustamatus, 1999)
Mille poolest Freudi mõte erines teistest Unbw-st kõnelejatest, et tema poole rohkem vaatama jäädi ja teda tsiteeriti? Tema oli esimene, kes hakkas uurima Unbw-s toimuvat. Ta viitas oma töödes kolmele erinevale Unbw tähendusele ja analüüsis neid. Need olid A) Unbw kirjeldatavas tähenduses, B)dünaamiline Unbw ja C) süsteemne Unbw. Kõik need kolm on tema meelest inimese psüühika ehk teadvuse osad.
Toome lihtsa näite kuidas Unbw-t saaks igapäevases käitumises analüüsida: Kujutame ette, et minu abikaasa palub mul õhtul töölt tulles astuda poest läbi ja osta mitmesuguseid asju. Leiba, saia, sinki, võid. Kuna õhtul on saun, siis lastele limonaadi ja endale võin osta õlut. Aga kindlasti ei tohi ma unustada osta Always hügieenisidemeid!
Need korraldused on andmise hetkel minu teadvuses ja ma võin neid vabalt korrata. Terve päeva viibin ma tööl ja ei mõtle kordagi saadud ülesandele. Võib küsida: Kus see loetelu on? Teadvuses ta ei ole. Ta on kuskil Unbw-s. Teel koju meenub mulle millegipärast, et vaja oli poest läbi käia ja osta teatud asju. Poes suudan ma vaevata meenutada: Nii – kuna on saunapäev, siis õlut ja lastele võib osta limonaadi. Leiba, saia, sinki, võid. Midagi oli nagu veel aga mitte ei meenu. Järsku meenub – aga loomulikult – Always Coca-Cola! Ja ma vahetan limonaadi Coca-Cola vastu.
Püüame nüüd toimunut analüüsida. Mis toimus abikaasalt saadud informatsiooniga? Saamise hetkel oli see “varustatud tähelepanu katheksisega” kui kasutada Freudi terminoloogiat. See oli minu teadvuses ja ma oleks suutnud tervet nimekirja tsiteerida.. Siis nihkus informatsioon teadlikust teadvusest välja. Kuid kui me samastame teadvuse psüühikaga, siis kusagil teadvuses oli see nimekiri jätkuvalt olemas. Kusagil hingesopis “tean” ma, mida oleks vaja osta, ka siis kui ma seda parajasti ei mäleta. Freudi järgi oli see info liikunud teadvuse ossa, mida võiks kirjeldadada kui Unbw-t. (Siit ka tema termin “kirjeldatav Unbw”).
Informatsioon ei ole enam meeltes, aga on meeles. See on teadvuses latentselt esindatud. Kuna teadvus on juba muutunud ja sisaldab latentselt, varjatult informatsiooni, mida ei saa enam olematuks teha, siis ei saa öelda, et nüüd on informatsioon “Mitteteadvuses”.
Unbw ei ole väljaspool psüühikat see on edasi osana teadvusest. Enne naiselt nimekirja saamist oli see minu “Mitteteadvuses” – ma ei teadnud sellest veel midagi. Peale nimekirja kuulmist võin ma selle küll ära “unustada”, aga see on meie teadvuses (mitte ainult minu teadvuses, vaid nüüd, kust te olete sellest lugenud, ka teie omas) kuskil olemas. Siin peab juurde lisama, et osa informatsiooni, mis olemas on, ei lähe mitte Unbw-sse vaid tõesti “mitteteadvusse”. Need on mingid detailid, mida me ei pane tähele, mis on meie jaoks nii irrelevantsed, et me lihtsalt ei hooma neid. (Näiteks, et mingil majal, millest me iga päev möödume on 3-dal korruse aknalaual lill vaasiga). Osa informatsiooni aga siseneb kohe Unbw-e tasemel. Ma ei teadvusta seda, aga see avaldab minu käitumisele, hoiakutele ja tunnetele juba mõju. Näiteks naise meeleolu, kui ta mulle seda nimekirja ette loeb. Kui minu käest hiljem küsida, siis võib see meenuda. Lisame siia juurde veel need katsed, mis on tehtud ala-lävise taju osas, kus teatud informatsioon on avaldanud mulle mingit mõju, kuigi ma seda ei ole märganud.
Õhtul koju sõites meenub mulle, et on vaja poodi minna. Milline teadvuse osa mulle seda õigel ajal meenutab? Loomulikult jälle Unbw. Seekord on teeb seda teadvuse osa, mida Freud nimetaks “Unbw Süsteem”. See süsteem peab arvestust, millal mida meenutada. See süsteem konstrueerib unenägusid ja paneb meie sõnad õieti voolama kui me räägime või kirjutame. See suunab meie tähelepanu ja reguleerib meie “ärksust”. See on vastutav ka välja tõrjumise eest, millest me kohe räägime. See ongi nüüd osa Id-ist, mida ma ei ole suuteline üldse teadvustama.
Osa naise antud loetelust meenub koheselt, mõnede mällu toomine on raskem – see sõltub sellest, kui lähedal teadvustatuse lävele vastav informatsioon paikneb. Viimane omakorda sõltub isiklikest emotsionaalsetest seostest ehk minu sees toimivate jõudude tasakaalust ehk dünaamikast. Enamus informatsioonist on kiiresti taastatav ja me võime öelda, et see on olnud eelteadvuses (vorbewußte, subconscious). Osa informatsioonist on ka sealt raske välja tulema. Kui saunaõlu meenub mulle esimesena, sest see on seotud isiklike naudingutega, siis Always hügieenisidemed ei meenu enne kui kodus naise etteheitvat pilku kohtan. See informatsioon on “välja tõrjutud” eelteadvusest (saksa keeles on välja tõrjumine kui kaitsemehhanism “Verdrängung”, inglise keeles “repression”), me võime öelda, et see informatsioon on päris Unbw-s. Freud ütleks selle kohta, et see on “Dünaamilises Unbw-s”. Sisemise dünaamika tagajärjel, erinevate minu sees esinevate jõudude mõjul on osa infost surutud kaugemale teadvustamise lävest, selle teadvustamist on saatnud teatud kompromissid – ma olen osaliselt seda meenutanud, kuid seostanud samas ka muude detailidega. Tuletame meelde, et “välja tõrjumist” pidas Freud oma psühhoanalüütilise teooria nurgakiviks, (Freud, 1914, lk 16) Selle “avastamist” pidas Freud tähtsaks, sest siin leidiski ta esimest korda, et mõni asi ei lähe lihtsalt niisama teadvuse tähelepanu alt välja, vaid välja tõrjumine on aktiivne tegevus, mis vastutab taju moonutuste ja sümptomite tekke eest. See fenomeen äratas Freudi huvi Unbw sügavama uurimise vastu. Teda hakkas paeluma dünaamika, mis Unbw-s informatsiooni muudab ja moonutab, teda huvitas kuidas ja millepärast sümptoom formeerub. Sümptoomi formeerumine toimub igal inimesel tema sisemise dünaamika, (erinevate psüühiliste jõudude) koosmõjul. Minul näiteks oli ilmselt vastumeelt osta hügieenisidemeid. Kujunenud sümtoomi järgi saab mõista Unbw- dünaamikat ehk, et miks võis taoline ost olla vastumeelt. Kui kellegil on väga raske näha ühtegi võimalikku põhjust, siis võib see inimene mõelda, et mis dünaamika takistab tema Unbw-l lahendusi pakkumast või nägemast miks ühel mehel võib olla raske osta naiste hügieenisidemeid. Kuid tuleme tagasi informatsiooni töötlemise juurde. Me näeme, et informatsiooni, mis on olnud Unbw-s, on võimalik uuesti teadvusse tuua. Seega ei ole selle seisundi kirjeldamiseks, kus informatsioon vahepeal on olnud, kohane kasutada sõna “teadvustamatu”. See on “teadvustatav”, vähemalt osaliselt. Me ju näeme, et informatsiooni töölemisel toimub pidevalt informatsiooni liikumine Unbw-sse ja tagasi.
Joonis 2 Päris Unbw ja eelteadvuse ning teadliku teadvuse vahel toimub pidev liikumine, neid eristavad aga mõttelised barjäärid osat infot ei luba teise sfääri edasi liikuda
Mitteteadvus peaks olema vastand “teadvusele” kuid Unbw, eelteadvus (vorbewußte, subconscious) ja teadliku tähelepanu all olev informatsioon on kõik “teadvuse” seisundid või olekud. Ning teadvuse olekud on kõik psüühikas olemas.
Nagu me näeme, kirjeldab “Mitteteadvus” hoopis muud osa psüühikast (on psüühika vastand) ning selle analoog oleks – “mitteteadvusel” ehk siis “readvuseta”. “Teadvustamatu” on sisuliselt vale, sest vähemalt osa Unbw-st on võimalik teadvustada.
Järgi jäänud on kasutusel olevatest terminitest vaid “Alateadvus”, mille tõrjumiseks Eesti keelest on isegi Sigmund Freud ise appi kutsutud. Nimelt on Freudi artikli “Das Unbewusste” tõlkimisel fraas: “Wir werden auch die Bezeichnung eines “Unter-bewußtseins” als inkorrekt und irreführend ablehnen dürfen.” (Freud, Das Unbewusste, 1915, lk 269) eestindatud järgnevalt: n Ning lisatud juurde kommentaar nr5: “Unterbewußtsein – siin hoiatab Freud alateadvuse mõiste kasutamise eest, mis eesti keeles on muutunud ainuvalitsevaks.” (Freud, Teadvustamatus, 1999, lk 97) Kahjuks on “Unter-bewußtsein” valesti tõlgitud ( Saksa “Unter” on Eesti keeles “All” – mitte “Ala”) ja üleüldse kontekstist ka veel välja rebitud. Freud räägib selles lõigus Unbw erilisest olukorrast kus inimese teadvus on justkui mitmeks lõhestunud – (ta kasutab terminit “double conscience” ehk “topelt teadvus”) ja inimene on kordamööda teadlik oma erinevatest “minadest”. Tänapäeval on selle diagnoosi nimi: Multipersonaalne Isiksus”. Olles näiteks “Juku” ei teata tavaliselt midagi enda elust “Juhanina” ja vastupidi. Ning kumbki teadvus ei allu teisele (kuigi Eesti keeles kasutatakse vahel “Allisiku” mõistet, sest üks on siiski domineeriv, nii öelda passijärgne isiksus ja teine või kolmas mitte).
Ma olen nõus, et “Alateadvuse” mõistel on teatavaid ühiseid alasid “Alamaga” aga samuti on sellel seoseid teatud teadvuse “Alaga” ning veelgi enam – sellel on seoseid “Ala-lävise”-ga. Teatud informatsioon ei ole ületanud teadvustamise läve. Me ei ole sellest teadlikud. Tuletame meelde, et Freud räägib just nimelt selles artiklis Teadvusest kui meeleorganist, mis võimaldab tajuda meie sees toimuvat. Ja ütleb, et see, et me mõnda asja enda juures ei näe, ei tee seda veel kõrvalt vaadates olematuks. Aga me ei saa öelda, et see mida me ei taju, on millegi all või peal. See on väljaspool taju. On siis signaal liiga nõrk või tugev või on meie tähelepanu parajasti mujal. Kui me jääks kasutama “alateadvuse” mõistet, siis oleks sellel ka tugevad seosed Soome “Alitajunta”-ga, mis viitab just sellele, et me midagi on väljaspool meie taju või tähelepanu ehk ala-lävine tajutav.
Kindlasti tulevad kunagi veel paremad sõnad Unbw eestindamiseks. Need võivad olla seotud Varjus või Peidus olemisega ehk Piiluteadvuse või Alatajuga aga hetkel on nad veel teadmata. Nad on veel meie “mitteteadvuses”. Aga kui need sõnad tulevad kasutusele siis peab vältima ohtu, et teiste terminite tähendusväljad segama hakkaksid. Näiteks Jungi Vari võib kindlasti hakata takistama Varjuteadvuse sõna kasutamist.
Seega pakun, et vähemalt esialgu võiks edasi kasutada rahvasuus levinud Alateadvuse mõistet, sest inimesed vähemalt teavad millega on tegemist? Ma usun küll, et Eesti rahval on Alateadvus piisavalt hästi arenenud, et meie meelde ja keelde saavad tekkida uued sõnad siis kui me oleme nendeks valmis. Seniks aga püüdkem meeles pidada, et Alateadvus on siiski hoopis teine termin kui Allteadvus.
Works Cited
Allik, J. (1999). Sigmund Freudi elu ja töö. rmt: S. Freud, Inimhinge anatoomia (lk 175-333). Tallinn: Avatud Eesti Fond.
Freud, S. (1900). ZUR PSYCHOLOGIE DER TRAUMVORGÄNGE. rmt: S. Freud, GESAMMELTE WERKE: II/III (Kd. II/III, lk 616).
Freud, S. (2007). Unenägude tõlgendamine. Tallinn: Tänapäev.
Solms, M. (1999). Controversies in Freud Translation. Psychoanalysis and History , 1, 28-43.
Freud, S. (1915). Das Unbewusste. Internationale Zeitschrift für Psychoanalyse , 189-203; 257-269.
Freud, S. (1999). Teadvustamatus. rmt: S. Freud, Inimhinge anatoomiast (lk 49-101). Tallinn: Avatud Eesti Fond.
Freud, S. (1912). A Note on the Unconscious in Psycho-Analysis. rmt: S. Freud, The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud (Kd. XII, lk 255-266).
Parktal, A., & Sütt, M. (07 2015. a.). Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest. Akadeemia .
Freud, S. (1914). History of the Psycho-Analytic Movement. rmt: S. Freud, The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud (Kd. XIV, lk 1-66).